Psühhodraama usub, et rõõm, loovus ja naer on inimkogemuse jaoks elutähtsad ning on sellisena psühhoteraapia osa.”
Siroka and Gershoni 2004
Mulle on sümpaatne Siroka ja Gershoni tsitaat, et positiivne inimkogemus on inimeseks olemise juures väga oluline ja on sellisena ka osa psühhoteraapiast. Eestlastena on meile kui sisse koodeeritud teatav raskemeelsus ja iial ei väsita meelde tuletamast, et pill tuleb pika ilu peale või ainult läbi raskuste inimene õpib. Eks seal on oma tõetera, aga ma tahan alati sellele vastu puksida. Õnneks viis elu mind psühhodraamani, mis toetas minu usku, et inimesel on võimalik areneda ka turvaliselt, rõõmsameelselt ja toetatud keskkonnas.
Lühidalt ajaloost ja põhimõistetest.
Psühhodraama ja J.L.Moreno
Psühhodraama on grupipsühhoteraapia tegevuslik meetod, mille lõi ja arendas välja J.L.Moreno (sündinud Jacob Moreno Levi, 1889.a. Bukarestis, Rumeenias).Tema perekond kolis Viini kui ta oli laps ja 1917.aastal sai ta seal arsti kutse. Alguses töötas ta üldarstina, olles eriti huvitatud inimeste emotsionaalsetest ja sotsiaalsetest suhetest. 1921.a. ( seda aastat peab Moreno psühhodraama sünniaastaks) töötas ta välja projekti, mida nimetas Die Stegreiftheater (Spontaansuse Teater). Sealt pärineb tema huvi kasutada draamat ja sotsiaalset interaktsiooni psühhoteraapia meetodina. 1925.a. emigreerus Ameerikasse ( muutes oma nime J.L.Morenoks) ja jätkas psühhodraama ja grupiteraapia edasi arendamist. 1936.aastal avas New Yorgis Beaconis oma eravaimuhaigla. See haigla jäi psühhodraama arendamise ja õpetamise keskuseks kuni sulgemiseni 1982.a.
Põhimõisted
Psühhodraama on grupiteraapia meetod, mis kasutab elu ja inimsuhete kirjeldamiseks, analüüsiks ja lahendamiseks teatraalseid mõisteid ning draamavorme. Psühhodraamaks nimetatakse ka räägitud loo või situatsiooni esitust grupis. Moreno pidas psühhodraamat ka elamisviisiks, mis ei piirdu teraapiaga.
Sotsiomeetria on inimestevaheliste suhete uurimise meetod, mis võimaldab testide, küsitluste abil hinnata ja analüüsida suhteid ja situatsioone mingis kindlas kollektiivis. Protagonist (ehk peategelane) on grupiliige, kelle poolt esitatud lugu või elu ja suhete probleeme parasjagu käsitletakse.
Lavastaja juhib ja toetab protagonisti poolt valitud teema käsitlemist psühhodraama laval.
Abiminad on grupi liikmed, kes kehastavad protagonistile olulisi inimesi ja tema mina- rolle
Publik koosneb grupi liikmetest, kes pole jooksva esitlusega otseselt seotud.
Lava on kokkuleppeline osa ruumist, kus mängitakse läbi protagonisti poolt valitud teema.
Rollivahetus on psühhodraama tehnika, mis võimaldab kogeda maailma ja iseennast läbi teise inimese silmade.
Katarsis on ahaa-elamus, taipamine.
Tele on vastastikune sisseelamine teise inimese sfääri, mis on seotud vastastikuse respekti ja tunnistamisega (Zerko Moreno)
Tänapäeva psühhodraama nägu sõltub eelkõige lavastajast, ent koosneb ikka samadest faasidest.
Soojendus on oluline inimeste kohalejõudmine ja seda igas mõttes.
Lavastus, mis hõlmab psühhodraama puhul protagonisti loo tegevuslikku esitlust laval lavastajate ja abiminade kaasabil. Reeglina vaatab grupp pealt, olles valmis abiminana protagonisti aitama, aga nt monodraama puhul gruppi polegi. Sellisel juhul on lavastaja ise tihti abiminaks ja duubliks (duubli ülesanne on tõlgendada protagonisti varjatud mõtteid ja tundeid, mida etendavad teised rühma liikmed) ning erinevaid rolle markeeritakse tihti tühjade toolidega. Tegevuse jooksul saab protagonist enamasti katarsise.
Jagamine. Protagonisti lavastuse järgselt on oluline, et ka teistel (sh vaatajatel ja abiminadel) oleks võimalik toimunut väljendada ja oma seoseid jagada. Samuti on see oluline protagonistile, et ta pole üksi, st teistel on ka midagi sarnast olnud või teised ka ennast avaksid. Teoreetiliselt peaks selles faasis toimuma kogemuste integratsioon, aga reaalsuses võib katarsis saabudagi alles jagamisel või toimub integratsioon hoopis hiljem nii öelda päris elus.
Endel Hango, Liidritöö käsikiri
Ole sa laps või täiskasvanu, soovid sa olla märgatud, kuuldud, hoitud ja armastatud. Seda kõike on palju lihtsam kogeda, kui oskad oma tundeid ära tunda ja neid teistele väljendada/selgitada.
Psühhodraama meetod lastega on väga mänguline ja loov. Samas on tal väga kindel struktuur, mis teeb selle laste jaoks arusaadavaks ja turvaliseks. Minu kogemus lastega on näidanud, et see meetod meeldib lastele ja muutused lastes toimuvad. Selle meetodi suur eelis on, et laps õpib läbi mängu end paremini tundma ja saab oskused, kuidas muutuvas keskkonnas ennast mitte kaotada ja säilitada oma tunnete üle kontroll.
Mulle meeldib mõelda, et lapsed kes õpivad juba lapsepõlves oma emotsioone ära tundma ja oskavad nendega toimetada on täiskasvanueas lihtsam elada. Lause, et igaüks vastutab ise oma tunnete ja õnne eest, ei ole neile tulevikus lihtsalt mõte mida nad teavad, vaid nad elavadki nii.
Margit Talumaa
• lastele, kellel on keeruline kollektiivis olla (ärevus, hirm, agressivsus)
• lastele, kelle elus on toimunud suur muutus (vanemate lahutus, venna/de sünd,
kolimine, lasteaia voi kooli vahetus jne)
• lastele, kes vajavad enesekindlust